Eesti lastekirjandust on raske ette kujutada ilma Heljo Männita, kes 11. veebruaril tähistab oma 85. sünnipäeva. Ta alustas oma kirjanikuteed peaaegu pool sajandit tagasi, kui paljud tänased vanaemad-vanaisad ise veel veerima õppisid. Aga juba enne seda oli ta vahendanud eesti keelde teiste autorite lasteluulet ja proosat.
Eesti lastekirjandusloos on uskumatult viljakas Heljo Mänd sirgunud mastimänniks. Tema raamatute keskmes on inimlik soojus, mis paistab kaugele ja sisendab lugejaisse turvalisust. Millal siis veel, kui mitte lapsepõlves peaksime tundma, et oleme siia maailma teretulnud. Lastekirjanduse mõte selle sisendamises seisnebki. Ja Heljo Mänd on oma loominguga seda mõtet teeninud. Jätkugu tal mastipuu uhkust ja väljapaistvust veel kauaks. (Katke ajalehest "Postimees")
Lastekirjanduse raudvara Heljo Mänd ütleb, et on peaaegu kogu oma loomingu kirjutanud elust maha. Kõiki enda loodud kangelasi armastab vanaproua väga. Väikeses raamatuid täis toas lume alt piiluvate Nõmme mändide vahel on sündinud palju lastekangelasi: Mõmmi, Toomas Linnupoeg, «Nõiakivi» müstiline rahvas ja paljud teised.("Postimees" Anneli Lepp)
Mõned olulisemad teosed:
«Tuul peas», «Koer taskus», «Nurrmootor», «Toomas Linnupoeg», «Miks sa vaikid?», «Karu-aabits» ,«Uks endasse», «Kalad akvaariumis», «Väikesed võililled»
luulekogud «Pillerpall» ja «Rohupäike»
näidendivalimik «Mõmmi, sabata krokodill ja teised» Tuntumad viisistatud luuletused on «Mina ka!», «Jorupill jonn», «Karumõmmi unelaul».
Telelavastused «Mõmmi ja aabits», «Mõmmi ja aabits 20 aastat hiljem», «Nõiakivi».
allikas: "Postimees" 
No comments:
Post a Comment