Hommikul rääkisime, kuidas rabas käituda ning tutvusime eelnevalt rabataimedega.
Loe kodus veel!
ÕPILASTE MEENUTUSED: Me sõitsime bussiga Rabivere rabasse. Seal ootas Siimu
ema, kes rääkis rabast. Metsa serval oli märk, mis keelas ATV-ga sõita. Me läksime läbi metsa ja käisime igal pool
vaatamas. Tee oli väga sopane, kummikust oli abi. Mulle meeldis käia ühekaupa laudtee
peal. Õpetajad ütlesid: "Käige hanerivis." See tee oli nii pikk! Nägime Kõnnu järve. See oli sügav. Me hüppasime kõik
üle kraavi. Ühes kohas me pidime käima mättalt mättale. Kui me
selle koha peal hüppasime, siis maa kõikus meie all. Mulle meeldis, kui me läksime teisele poole teed, kus saime sambla sisse puukepiga torgata. Sain pika kepiga maasse torgata ja seal all oli vesi ning turvas. Nägime ja katsusime
sammalt, mis imes enda sisse rohkem vett, kui ta ise oli. Teame nüüd, et see on turbasammal. Mulle ei meeldinud need ohtlikud kohad: laukad, älved. Seal oli selline leht,
mida murdes tundsid pipra lõhna. See oli metspipar. Korjasime marju: mustikaid,
sinikaid, jõhvikaid, pohli. Mina korjasin pohlavarsi ravimtee jaoks. Seal olid
huvitavad taimed: põdrasammal, vaevakask oma tillukeste lehtedega, sookail,
mille lõhn ajab pea uimaseks. Väikesed kaselehed olid nii Krete Liisi moodi.
Sain teada, et rabas on mitmeid ravimtaimi. Kõiki taimi ei tasu puutuda, sest võivad olla mürgised.
Rabas olid nii lahedad kohad, et tahan kindlasti sinna veel
minna.
TÄNAME LAHKET MATKAJUHTI
KIRSTI SOLVAKUT, KES ÕPETAS MEID RABAS LIIKUMA, KÄITUMA NING LOODUST MÄRKAMA.
No comments:
Post a Comment