Reis algas
sellega, et buss tuli järelkäruga meile järele, kuhu saime paigutada oma asjad.
Buss oli suht väike, aga me mahtusime oma asjadega sinna ära.
Meie esimene
peatus oli klassijuhataja ema ja isa kodu juures. Seal saime sõidust veidi
puhata ning ümber maja joosta. Õpetaja ema tegi meile rabarberikooki ja mahla
rabarberist. Tänutäheks tantsisime talle kaks tantsu. Talle meeldis see väga.
Seejärel
külastasime Konguta kooli, kus õpetaja Riina oli varem töötanud. See kool asub
Kavilda ürgoru kaldal looduskaunis kohas ja oli väga lahe.
Kooli
sisenedes nägime koridoris tahvlit, kuhu
kirjutati päeva sündmused üles. Sellel tahvlil oli ka teade meie tulekust. Koolijuhataja Liina Tamm tutvustas
meile koolmaja. Direktor oli meie vastu
väga lahke.
Kõigepealt
rääkis ta meile Viinamäe teost ja sellest, miks see tigu kooli logoks sai. Teol
oli kiri:"Tarkus tuleb tasapisi".
Kooli
seinale oli paigutatud pikk sein, mida mööda sai edasi ronida.
Meile
näidati ka giljotiini. Nimelt selles piirkonnas tegutses tuntud nahakunstnik Eduard Taska.
https://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Taska
Kõik tema töövahendid toodi kooli ja nüüd saavad paljud selles koolis
nahatööd õppida. Just see giljotiin oligi üks töövahenditest. Selle kooli kõik
klassid olid oma näoga. Kooli seintel oli palju laste joonistusi. Kui lapsed
selle kooli lõpetavad kirjutavad nad koridori seinal ühe telliskivi peale oma
nime või kaunistavad selle.
Direktor
rääkis meile ka tulekahjust, mis koolile osaks sai. Kuna tulekahju juhtus päeva
ajal, siis suudeti tulekahju avastada ja kustutada. Oli tunda ka põlemise
lõhna.
Kõige lõpuks
kirjutasime külalisteraamatusse oma nimed ja saime küpsisekarbid.
Vaatasime
veidi õues ringi ja laulsime laululaval. See oli väga äge kool.
Edasi
läksime Vapramäele matkama. Seal olid
suured künkad ja Elva jõgi. Enne matkarajale minekut sõime koolist kaasa võetud
võileivad ära. Kadri küsis meilt taimi. Saime teada uusi taimenimetusi:
maikelluke, sõnajalg, metsosi. Ma nägin paiselehte ja võsaülast. Sõime
jänesekapsast. Saime joosta. Tegime pilte. Kõige põnevama pildi saime
väljakasvanud männijuurte juures. See matk oli päris pikk.
Edasi viis
tee Otepääle. Pühajärve ääres ootas õp Riina vend supipotiga. Pühajärv oli väga
ilus. Otepääl nägime ka Tehvandi suusahüppetorni. Me ei saanud seal kauem olla,
sest pidime jõudma Karilatsi, kus asus Põlva Talurahvamuuseum. Esialgu
kogunesime vanaaegsesse õppeklassi, kus räägiti sellest kohast. Meile tehti
seal maastikumäng. Selleks pidime
lahendama salasõnad, et leida järgmine koht, kus tuli uus salasõna lahendada.
Kõige lõpuks
laulsime võru keeles laulu. Pärast pidime seda tõlkima. Sellega oli päris raske
hakkama saada. Muuseumis oli väga vahva.
Lõpuks oli
õhtu käes ja me saime Praali matkamajja minna.
Tegime
tööjaotuse: Õpetaja hakkas sööki ette valmistama, Kristi organiseeris tule tegemist saunaahju, kaminasse ja pliidi
alla. Kadri suunas sauna ämbritega vett
kandma. Ühiselt tassisime sisse madratsid ja sättisime magamiseks valmis. Tegime
lõkke üles.
Poisid
lõikasid võsast oksi, et vorste ja vahukomme grillida.
Saime kõik
kordamööda saunas käia. Kellegil ei olnud sellel õhtul magama jäämisega
raskusi.
Öösel lõi
välku.
Hommikul
tõusime vaevata. Pesime, pakkisime asjad, sõime putru. Lahkudes laulsime maja
trepil Carelile sünnipäevalaulu. Saime kõigega väga hästi hakkama.
Meid ootas
ees taas matk Meenikunno rappa. Kõigepealt jõudsimegi omadega rappa, sest
valele teele asudes me rappa ei jõudnud. Seda avastasime alles siis, kui olime
ikka väga pika maa läbi marssinud. Aga ots tuli ringi keerata ja sama pikalt
tagasi matka algusesse kõmpida. Seal selgus, et teisel pool teed oli rabamatka
algus ikka väga lähedal. Enne päris rappa minemist kordasime üle õpitud
vanasõnad, mida reisi käigus kohanud olime ja millega meil tegemist tuli teha.
Sellele mõttele tuli muidugi õpetaja, sest tema oli jõudnud hõisata enne õhtut.
Nimelt hõiskas ta, et me pole veel üldse pidanud ühte teekonda mitut korda
läbima. Noh ja siis see kohe juhtuski. Kordasime veel üle, et tark ei torma,
enne mõtle, siis ütle, targem annab järele ja neid oli veelgi. Igaüks ise
teab, kelle kohta miski käis.
Ronisime ka
vaatetorni ja imetlesime vaadet rabale ja metsale.
Kui me
siiani olime vihmast pääsenud, siis rabas saime me selle topelt kaela .Ja seda
2, 5 km ulatuses. Kadri tutvustas meile raba ääres olevat metsa ja rääkis
sootaimedest. Sookail lõhnas tugevasti. Keset raba oli suur ümara kujuga väga
kaunis järv. Rabamatk lõppes Päikeseloojangu maja juures. Vaatamata sellele, et
see matk oli väsitav, saime me sellega väga hästi hakkama. Brigitta sai isegi
mõneks ajaks endale talla alla väikese villi. See jäigi vist kogu kambale
ainukeseks.
Sellel
päeval plaanisime minna ka Taevaskotta, kuid kuna vihma sadas ja me olime väga
märjaks saanud, siis otsustasime Räpina kaudu, kus Adeele ema oli aianduskoolis
õppinud, Tartusse minna. Räpinas asub ka paberivabrik.
Tartus
käisime tutvumas Tartu tähetorniga. Viibisime seal kaks tundi. See oli 200
aastat vana maja, millel olid väga kõrged uksed. Tähetornis oli maailma esimene
teleskoop. 19 sajandil arvati, et on 11 planeeti. Saime näha ka praegu
kasutusel olevat teleskoopi. Vaatasime planetaariumis ka planeete lähemalt.
Nägime, et praegu on Marsil ainult üks masin.
Saime teada,
et 10 aastat oli Eesti see riik, kus asus maailma kõige suurem teleskoop. Meid
viidi ka kõrgele rõdule. Mõnele valmistas see hirmu, aga koos aitasime hirmust
hirmunuid üle.
Lõpuks saime
ise värvida planeete, need välja lõigata ja mustale paberile kleepida. Kes
tahtis, see kleepis ka tähekesi juurde. Aeg tähetornis möödus ikka väga
kiiresti, sest seal oli väga huvitav meie kõigi jaoks.
Tähetornist
tagasi bussi juurde tulime Inglisilla, Tartu Ülikooli ja purskaevu kaudu, kus
saime teha vahusõda.
Päeva Tartus
lõpetasime Lõunakeskuses. Seal sõime ja ostsime endale meelepärast. Õpetaja koos
Taavi-Tõnniga kohtus lastekirjanik
Heiki Vilepiga, kelle luuletustega ka meie põgusalt kursis oleme olnud. Tõnn
lugest kirjanikule peast tema luuletust, lõi patsi ja tegi pilti. Nende jaoks
oli see kirss tordil.
See oli ikka
üks väga tore reis. Me olime kõik väga tublid. Järgmine kord julgeme ette võtta
palju pikemad matkad.
Täname väga
Kadrit ja Kristit, kes sellel reisil meile väga toeks olid. Õnneks ei pidanud
nad meid välja kannatama.
4. h klass
ja klassijuhataja