4. h klassi õppereis Lõuna-Eestisse

Reis algas sellega, et buss tuli järelkäruga meile järele, kuhu saime paigutada oma asjad. Buss oli suht väike, aga me mahtusime oma asjadega sinna ära.

Meie esimene peatus oli klassijuhataja ema ja isa kodu juures. Seal saime sõidust veidi puhata ning ümber maja joosta. Õpetaja ema tegi meile rabarberikooki ja mahla rabarberist. Tänutäheks tantsisime talle kaks tantsu. Talle meeldis see väga.

Seejärel külastasime Konguta kooli, kus õpetaja Riina oli varem töötanud. See kool asub Kavilda ürgoru kaldal looduskaunis kohas ja oli väga lahe.

Kooli sisenedes nägime koridoris  tahvlit, kuhu kirjutati päeva sündmused üles. Sellel tahvlil oli ka teade  meie tulekust. Koolijuhataja Liina Tamm tutvustas meile koolmaja.  Direktor oli meie vastu väga lahke.

Kõigepealt rääkis ta meile Viinamäe teost ja sellest, miks see tigu kooli logoks sai. Teol oli kiri:"Tarkus tuleb tasapisi".

Kooli seinale oli paigutatud pikk sein, mida mööda sai edasi ronida.

Meile näidati ka giljotiini. Nimelt selles piirkonnas tegutses tuntud nahakunstnik  Eduard Taska.   https://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Taska      Kõik tema töövahendid toodi kooli ja nüüd saavad paljud selles koolis nahatööd õppida. Just see giljotiin oligi üks töövahenditest. Selle kooli kõik klassid olid oma näoga. Kooli seintel oli palju laste joonistusi. Kui lapsed selle kooli lõpetavad kirjutavad nad koridori seinal ühe telliskivi peale oma nime või kaunistavad selle.

Direktor rääkis meile ka tulekahjust, mis koolile osaks sai. Kuna tulekahju juhtus päeva ajal, siis suudeti tulekahju avastada ja kustutada. Oli tunda ka põlemise lõhna.

Kõige lõpuks kirjutasime külalisteraamatusse oma nimed ja saime küpsisekarbid.

Vaatasime veidi õues ringi ja laulsime laululaval. See oli väga äge kool.

Edasi läksime Vapramäele matkama.  Seal olid suured künkad ja Elva jõgi. Enne matkarajale minekut sõime koolist kaasa võetud võileivad ära. Kadri küsis meilt taimi. Saime teada uusi taimenimetusi: maikelluke, sõnajalg, metsosi. Ma nägin paiselehte ja võsaülast. Sõime jänesekapsast. Saime joosta. Tegime pilte. Kõige põnevama pildi saime väljakasvanud männijuurte juures. See matk oli päris pikk.

Edasi viis tee Otepääle. Pühajärve ääres ootas õp Riina vend supipotiga. Pühajärv oli väga ilus. Otepääl nägime ka Tehvandi suusahüppetorni. Me ei saanud seal kauem olla, sest pidime jõudma Karilatsi, kus asus Põlva Talurahvamuuseum. Esialgu kogunesime vanaaegsesse õppeklassi, kus räägiti sellest kohast. Meile tehti seal maastikumäng.  Selleks pidime lahendama salasõnad, et leida järgmine koht, kus tuli uus salasõna lahendada.

Kõige lõpuks laulsime võru  keeles laulu. Pärast pidime seda tõlkima. Sellega oli päris raske hakkama saada. Muuseumis oli väga vahva.

Lõpuks oli õhtu käes ja me saime Praali matkamajja minna.

Tegime tööjaotuse: Õpetaja hakkas sööki ette valmistama, Kristi organiseeris   tule tegemist saunaahju, kaminasse ja pliidi alla. Kadri suunas  sauna ämbritega vett kandma. Ühiselt tassisime sisse madratsid ja sättisime magamiseks valmis. Tegime lõkke üles.

Poisid lõikasid võsast oksi, et vorste ja vahukomme grillida.

Saime kõik kordamööda saunas käia. Kellegil ei olnud sellel õhtul magama jäämisega raskusi.

Öösel lõi välku.

Hommikul tõusime vaevata. Pesime, pakkisime asjad, sõime putru. Lahkudes laulsime maja trepil Carelile sünnipäevalaulu. Saime kõigega väga hästi hakkama.

Meid ootas ees taas matk Meenikunno rappa. Kõigepealt jõudsimegi omadega rappa, sest valele teele asudes me rappa ei jõudnud. Seda avastasime alles siis, kui olime ikka väga pika maa läbi marssinud. Aga ots tuli ringi keerata ja sama pikalt tagasi matka algusesse kõmpida. Seal selgus, et teisel pool teed oli rabamatka algus ikka väga lähedal. Enne päris rappa minemist kordasime üle õpitud vanasõnad, mida reisi käigus kohanud olime ja millega meil tegemist tuli teha. Sellele mõttele tuli muidugi õpetaja, sest tema oli jõudnud hõisata enne õhtut. Nimelt hõiskas ta, et me pole veel üldse pidanud ühte teekonda mitut korda läbima. Noh ja siis see kohe juhtuski. Kordasime veel üle, et tark ei torma, enne mõtle, siis ütle, targem annab järele ja neid oli veelgi. Igaüks ise teab, kelle kohta miski käis.

Ronisime ka vaatetorni ja imetlesime vaadet rabale ja metsale.

Kui me siiani olime vihmast pääsenud, siis rabas saime me selle topelt kaela .Ja seda 2, 5 km ulatuses. Kadri tutvustas meile raba ääres olevat metsa ja rääkis sootaimedest. Sookail lõhnas tugevasti. Keset raba oli suur ümara kujuga väga kaunis järv. Rabamatk lõppes Päikeseloojangu maja juures. Vaatamata sellele, et see matk oli väsitav, saime me sellega väga hästi hakkama. Brigitta sai isegi mõneks ajaks endale talla alla väikese villi. See jäigi vist kogu kambale ainukeseks.

Sellel päeval plaanisime minna ka Taevaskotta, kuid kuna vihma sadas ja me olime väga märjaks saanud, siis otsustasime Räpina kaudu, kus Adeele ema oli aianduskoolis õppinud, Tartusse minna. Räpinas asub ka paberivabrik.

Tartus käisime tutvumas Tartu tähetorniga. Viibisime seal kaks tundi. See oli 200 aastat vana maja, millel olid väga kõrged uksed. Tähetornis oli maailma esimene teleskoop. 19 sajandil arvati, et on 11 planeeti. Saime näha ka praegu kasutusel olevat teleskoopi. Vaatasime planetaariumis ka planeete lähemalt. Nägime, et praegu on Marsil ainult üks masin.

Saime teada, et 10 aastat oli Eesti see riik, kus asus maailma kõige suurem teleskoop. Meid viidi ka kõrgele rõdule. Mõnele valmistas see hirmu, aga koos aitasime hirmust hirmunuid üle.

Lõpuks saime ise värvida planeete, need välja lõigata ja mustale paberile kleepida. Kes tahtis, see kleepis ka tähekesi juurde. Aeg tähetornis möödus ikka väga kiiresti, sest seal oli väga huvitav meie kõigi jaoks.

Tähetornist tagasi bussi juurde tulime Inglisilla, Tartu Ülikooli ja purskaevu kaudu, kus saime teha vahusõda.

Päeva Tartus lõpetasime Lõunakeskuses. Seal sõime ja ostsime endale meelepärast. Õpetaja koos Taavi-Tõnniga kohtus  lastekirjanik Heiki Vilepiga, kelle luuletustega ka meie põgusalt kursis oleme olnud. Tõnn lugest kirjanikule peast tema luuletust, lõi patsi ja tegi pilti. Nende jaoks oli see kirss tordil.

See oli ikka üks väga tore reis. Me olime kõik väga tublid. Järgmine kord julgeme ette võtta palju pikemad matkad.

Täname väga Kadrit ja Kristit, kes sellel reisil meile väga toeks olid. Õnneks ei pidanud nad meid välja kannatama.

4. h klass ja klassijuhataja