3.klassi õppekäik Väätsa prügilasse

Kõigepealt sõitime Väätsale.  Meid ootas seal giid. Onu rääkis, millal see prügila tehti ja ka seda, et Eestis on 5 prügilat.  See oli aastal 2000. Selgus,  et Väätsal on Eesti esimene nõuetele vastav prügila. Sinna kogutakse ka ohtlikke aineid. Nägime elektrooniliste asjade hulgas kuldset telefoni. Seal oli terve  prügist mägi.   Kõige lahedam oli see, kui me käisime 2. korrusel, kus prügi sorteeriti. Algusel ma mõtlesin, et seal on prügikonteinerid, aga tegelikult olid hoopis augud, kuhu prügi sõitis. Seal haises  juustu järgi.  Väätsal  olid  silopallide asemel prügipallid. Nad on täpselt ühesugused. Seal olid ägedad masinad. Näiteks traktor, millel olid ratastel ogad küljes ja ta sõitis katkiste rehvide ja muu prügi  peal. Kaalus ta 27 tonni. Pressimasinad pressisid papi ja pakendid kokku tihedaks pakiks.  Nägime palju klaasikilde.  Oli üks hästi suur kaal, kus kaaluti prügi. Meie kaalusime ennast ka ja olime kokku 600 kg. See kaal ei olnud tegelikult inimeste jaoks mõeldud. Saime teada, kuidas teha jäätmetest kütust. Nägime kilekoti puru.  Mäe otsas olid suured mustad torud, need olid puhastamiseks mõeldud. Saime teada, et maa all on puhas vesi – põhjavesi. Väätsa prügilas ei lasta jäätmetest tekkivaid aineid põhjavette, selleks on  seal tehtud selline aluskiht. Lisaks on pinnas savine ning see ei lase ka väga halbu asju põhjavette imbuda.  Pärast onu andis meile näha ühed jupid, mis olid nagu puust, aga tegelikult ei olnud. Need olid jäätmetest tehtud.  Nägime ringi jooksmas hästi palju kasse.  Kollastesse prügikastidesse paneme pakendid, sinistesse paberi ja papi ning punastesse ohtlikud jäätmed.

Me saime käia ka prügila hoones, kus töötavad inimesed arvuti taga jms. Töötajaid on Väätsal umbes 35. Siis sõime saiakesi maja ees muruplatsil.  Sõitsime bussiga Hagerisse tagasi ja kirjutasime koos selle jutu.