Külas muinasjutuvestja Polina

Rasmus: 15.04.2024 käis minu terve väike Hageri kool Kohila Gümnaasiumis, sest seal oli Polina, kes rääkis meile ühest muinasjutust nimega “Kui puud rääkida oskaksid”. Samal ajal ta isegi mängis, pille mis olid teistest riikidest toodud. 

Jut algas: Elas üks puu raidur, kes tahtis minna metsa puid maha raiuma, et saaks küttepuid. Esimene puu mida ta nägi oli suur ja tugev tamm, ta hakkas teda vaikselt raiuma, siis tamm ütles: ”Ära raiu mind maha, ma olen alles noor.” Kui ta läks teise puu juurde ütles see sama ja aina proovis ja proovis, aga iga puu palus mitte raiuda.

Siis tuli üks vana inimene ja ta küsis: ”Miks sa kurb oled?” Raidur ütles: “Ma tahan puid maha raiuda, aga kõik ütlesid midagi kurba ja ma ei raiunud mitte kedagi.” Vana inimene ütles, et nad on mu pojad ja selle eest, et sa ei raiunud neid maha on mulle sulle üllatus.

Ta andis talle  võlukepi.

Emilie Aurora: Kord elas üks puuraidur, kes oli helde südamega. Kord pidi ta minema metsa puid raiuma, läks metsa ja küll seal oli alles palju puid. Läks ühe suure tamme juurde ja hakkas raiuma, kui kuulis üht peenikest häält mis ütles: palun kulla mees jäta mind alles, mina alles noor, küll ma kasvan veel. Puuraiduril hakkas kahju ja jättis puu alles. Läks järgmise puu juurde ja kuulis jälle seda, et puu rääkis, et jätku mind alles. Nii ka kõik teised puud metsas. Puuraidur istus maha ja kurvasta, siis nägi mees, et puude tagant tuli kogu, kelle ümber tiirutasid liblikad ja jalgade ümber mängisid oravad ja hiired. Võõras mees tuli raiduri juurde ja ütles: “Aitäh kulla raidur, et säästsid mu lapsi!” “Mis sa ütled, ma säästsin ainult puid,” ütles raidur. “Kulla raidur ma olen Metsavana ja puud on mu lapsed.” Selle eest annan ma sulle võluvitsa, sa võid ükskõik mida soovida, aga sa ei tohi liiga ahneks minna muidu vits kaob ära. Mees ei uskund seda alguses, aga proovis ikka, ta soovis kuhja küttepuid ja järgmisel hetkel oli ta ees suur kuhi küttepuid. Mees oli imestunud, aga muutus õnnelikuks ja läks koju. Varsti sündis raidurile poeg, ajapikku muutus poeg ahneks ja kui ta oli veel vanem muutus ta veel ahnemaks ja nii edasi. Ühel päeval soovis poiss, et päike tuleks ja sügaks ta selga, aga päike hakkas kuldvihma sadama ja see vihm pani kogu ta varanduse põlema. Puud kariusid nii kõvasti, et kaotasid oma hääle ära. Sellest ajast peale ei oska puud enam rääkida, aga poiss ei olnud enam kunagi ahne.